Sõbrapäevaks planeerisin jällegi torti, kuid seekord martsipaniga. Teooria selgeks tehtud ammu, seega polnud muud kui praktikas järele proovida.
Biskviit sai seekord kolmeks lõigatud. Vahele hapukoore-kondenspiimasegu ning banaanilõigud.
Martsipani alla sai võikreem. Olin enne kuulnud ütlusi, et see võikreem pole üldse hea, aga mulle küll maitses-nii hea :D.
Tordi lõikasin veel enne väiksemaks, sest kartisn et 500g martsipani ei kata kohe kindlast 26 cm torti ära. Läbimõõduks sain 22 cm. Ja katsin vabalt ära ja jäi materjali isegi üle. Aga eks kõik oleneb kuidas rullimine õnnestub ja kui õhuke martipan jääb. Tordile kandmine ei olnud ka keeruline, kartsin küll, et tõstmise käigus äkki mureneb, aga ei-väga kerge oli töödelda. Poleerija oli hädavajalik töövahend. Väga hästi oli näha mismoodi tordi pind muutus siledaks töötlemisel.
Kuna ma sain martipani eile kätte, siis suurt aega polnud lillesid korralikult teha. Lilled tegin suhkrumassist.
Kui tordi valmis sain, oli tunne, nagu raske tööpäev on selja taga. See ongi esimeste tortide võlu. Kunagi ei tea kuidas välja tuleb, põnevus on sees ja jube hea tunne on siis kui kõik valmis ja tort õnnestunud.
Öö läbi lasin veel külmkapis seista. Mõnest kohast on natuke näha, et pind veidi ebatasane, aga see pole õnneks midagi hullu. Torti maitsnud veel pole, ei raatsigi nuga sisse lüüa. Aga õhtul kindlasti proovime ära.
No comments:
Post a Comment